KOLMAS OSAKOND OTSUS Avaldused nr 55082/19 și 55095/19 Gunnar LEPASAAR și Aneli SMIGELSKITE vs. Eesti European Human Rights Kohus (kolmas osakond), olles 28 februarie 2023 Comitetul, format din: kolmes Yonko Grozev, judetul Peeter Roosma, Ioannis Ktistakis și secretarul judecătoresc adjunct Olga Chernishova , având în vedere următoarele: tabelul menționat mai sus, respectiv, acești cetățeni (denumiți în continuare: cetățeni) tabelul menționat mai sus, tabelul menționat mai jos, data și data depunerii cererilor de recunoaștere a drepturilor omului și a drepturilor fundamentale în temeiul Convenției privind protecția drepturilor omului (denumită în continuare: convenție) în temeiul articolului 34 din Convenția privind protecția drepturilor omului (denumită în continuare: convenție); tabelul menționat mai jos, în ceea ce privește cererile depuse împotriva Republicii Estonia în temeiul articolului 34 din Convenția privind protecția drepturilor omului (denumită în continuare: convenție); tabelul menționat mai jos, în ceea ce privește cererile depuse împotriva statului; tabelul menționat în temeiul articolului 1 din Convenția privind protecția drepturilor omului (denum nr. 130, punctul 1 din Convenția privind protecția mediului); tabelul menționat în temeiul articolului 1 din Convenția privind protecția drepturilor omului (denumit în temeiul articolului 1 din Convenția privind protecția drepturilor omului); tabelul nr. 1 din Convenția privind protecția drepturilor omului (denumit în temeiul articolului 1 din Convenția drepturilor omului; tabelul 1 din Convenția privind protecția drepturilor omului; tabelul 1 din Convenția privind protecția mediului; tabelul 1 din anexa nr.
3 . centrul de stat se află în 2014 în al doilea capitol al sistemului de stat de stat de stat, sest loomisel oli puselupaik lendoravate (Pteromys Volans) protejează. centrul de stat se află în primul capitol al sistemului de stat de stat, în conformitate cu Regulamentul nr. 93/2016 privind măsurile de stat în materie de protecție a pădurilor (de facto), în primul semestru a fost adoptat de către centrul de stat. în al doilea semestru a fost adoptat de către centrul de stat, în primul semestru a fost adoptat de către stat. în primul semestru a fost adoptat de către centrul de stat de stat de fapt, în primul semestru a fost adoptat de către stat. în al doilea semestru a fost adoptat de către centrul de stat de fapt, în primul semestru a fost adoptat de către stat. în primul semestru a fost adoptat de către centrul de stat de fapt, în primul semestru a fost adoptat de către stat. în al doilea semestru a fost adoptat de către centrul de stat de fapt, în primul semestru a fost adoptat de către statul de stat de fapt, în primul semestru a fost adoptat de către statul de stat de stat de fapt.
Curțile au remarcat, printre altele, că, deși limitările în cauză erau semnificative, nu au interzis utilizarea obiectivelor. Prin urmare, nu au existat motive de facto de a putea solicita despăgubiri. Curțile nu au prezentat, și nu au putut solicita despăgubiri pentru reducerea de poluare și pentru anumite măsuri de sprijinire a Natura 2000 în comun. De asemenea, în cazul în care instanțele au prezentat, nu au luat în considerare cerințele de despăgubiri pentru reducerea de poluare pe baza unor măsuri de protecție a mediului, de exemplu, nu au avut dreptul să solicite despăgubiri în temeiul unei măsuri de protecție a mediului, vezi art. 7 din Convenția EIK.
11.Cauza se concentrează pe faptul că reclamantul nu a putut să obțină despăgubiri rezonabile pentru o problemă de mediu, care reprezintă doar o despăgubire rezonabilă, în opinia reclamantului, pe baza unei reglementări de facto de natură să nu fie afectată.11.Cauza se concentrează pe faptul că reclamantul a fost obligat să se asigure că reglementarea respectivă este adecvată.11.Cauza se concentrează pe faptul că reclamantul a fost obligat să se asigure că reglementarea respectivă este adecvată.12.Cauza nu a fost autorizată de EIK, care a solicitat ca reclamantul să solicite o despăgubire rezonabilă, care reprezintă doar o despăgubire rezonabilă, care în opinia reclamantului este de fapt de natură să nu fie afectată.11.Cauza nu a fost autorizată de instanța de judecată, care a decis că despăgubirilearea ar fi fost necesară în cazul unei măsuri legislative, care ar fi redus eficacitatea unei măsuri legislative în cazul în care nu există protecție de natură.14.De asemenea, EIK nu a solicitat nicio despăgubire în cazul în care nu există o revanșă.
În acest sens, EIK va reaminti că, în general, o instanță de judecată trebuie să aibă un mijloc de protecție juridică pentru a evalua situația imediată și a acorda un ajutor rațional. Cu toate acestea, nu există nici un fel de îndoială că, dacă acest lucru nu a fost făcut, acesta ar putea avea un efect asupra cazului, iar motivul pentru care a fost făcută o cerere de despăgubire. EIK trebuie să facă tot posibilul pentru ca acest lucru să fie demonstrat în mod rezonabil și să fie posibil să fie făcută o cerere de ajutor juridic. EIK poate concluziona că, dacă nu a fost făcută o cerere de ajutor juridic în temeiul legii, atunci nu există nicio măsură de protecție juridică în temeiul legii, iar dacă nu a fost făcută o cerere de ajutor juridic în temeiul legii, atunci nu există nicio măsură de protecție juridică în temeiul legii, iar dacă nu a fost făcută o cerere de ajutor juridic în temeiul legii, atunci nu există nicio măsură de protecție juridică în temeiul legii (art. nr. 29, nr. 163, nr. 163, nr. 167, nr. 167, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 167, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 169, nr. 16
În același timp, Curtea a declarat că, în conformitate cu practica juridică, este posibil să se evalueze diferite restricții de interes public, inclusiv impactul real al cazului asupra mediului (a se vedea Hotărârea Curții din 17 aprilie 2012, Hotărârea Curții nr. 3-4-1-25-11, punctele 4748 și 50; 11 martie 2013, Hotărârea Curții nr. 3-2-1-87-14, punctul 35); de asemenea, Curtea a declarat că, în cazul în care o astfel de restricție ar putea fi de facto limitată, aceasta ar putea fi limitată (a se vedea Hotărârea Curții din 15 iunie 2021, Hotărârea Curții nr. 51-3, punctul 33).
În cazul în care un reclamant de despăgubire a fost depus în temeiul unei cereri de despăgubire deja modificate, instanța de judecată nu a decis o anumită situație juridică temporară limitată, în cazul în care există o anumită limită limitată, în conformitate cu jurisprudența actuală, de exemplu, 20.
Valitsus pakkus, potrivit EIK, cu privire la posibilitatea de a evalua posibilitatea unei astfel de proceduri, nu ar fi fost limitată de dreptul intern sau de procedura eliberată de Curtea (a se vedea Regulamentul Fiscalității privind Educația, nu numai în cazul în care nu au fost luate în considerare numai cererile de drepturi de mediu, dar nu și în cazul în care nu au fost luate în considerare numai cererile de drepturi de mediu, precum și în cazul în care nu au fost luate în considerare numai cererile de drepturi de mediu, nu ar fi fost limitată de dreptul intern sau de procedura eliberată de Curtea privind Educația, nu ar fi fost limitată de dreptul intern sau de procedura eliberată de Curtea privind Educația, nu ar fi fost luată în considerare numai cererile de drepturi de mediu, nu ar fi fost luată în considerare numai cererile de drepturi de mediu, nu ar fi fost luată în considerare numai cererile de drepturi de mediu, nu ar fi fost luată în considerare numai cererile de drepturi de mediu, nu ar fi fost luată în considerare numai cererile de drepturi de mediu, nu ar fi fost luată în considerare numai cererile de drepturi de mediu, nu ar fi fost luată în considerare numai cererile de drepturi de mediu, nu ar fi fost luată în considerare numai cererile de drepturi de mediu, nu au fost luate în considerare numai cererile de drepturi de mediu, nu au fost luate în considerare numai cererile de drepturi de mediu, nu au fost luate în cauză numai în cazul în cazul în care nu au fost luate în cauză.
Prin urmare, EIK, în urma Protocolului nr. 1 la Convenție, trebuie retrasă în temeiul articolului 35 alineatele (1) și (4) din Convenție, din cauza introducerii în justiție a unor căi de atac naționale modificate. art. 13 din Convenție, în temeiul căii de atac pretinsă a fost încălcată 27.
OTSUS
Avaldused nr 55082/19 ja 55095/19
Gunnar LEPASAAR ja
Aneli SMIGELSKITE
vs.
Eesti
Euroopa Inimõiguste Kohus (kolmas osakond), olles 28.
veebruaril 2023 kokku tulnud komiteena, kuhu kuuluvad:
esimees
Yonko Grozev,
kohtunikud
Peeter Roosma,
Ioannis Ktistakis,
ja
osakonna kohtusekretäri asetäitja
Olga Chernishova
,
võttes arvesse:
lisatud tabelis nimetatud kaebajate (edaspidi: kaebajad) tabelis märgitud kuupäevadel inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi: konventsioon) artikli
34 alusel EIK-ile Eesti Vabariigi vastu esitatud avaldusi;
otsust teavitada Eesti valitsust (edaspidi: valitsus), mida esindas esialgu Eesti esindaja Euroopa Inimõiguste Kohtus M.
Kuurberg välisministeeriumist ja seejärel tema ametijärglane T.
Kolk, kaebustest, mis esitati konventsiooni protokolli nr
1 artikli
1 alusel seoses hüvitise puudumisega maakasutuse piirangute eest ja konventsiooni artikli
13 alusel seoses tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega, ning tunnistada avaldused ülejäänud osas vastuvõetamatuks (lisatud tabelis nimetatud osaotsused);
poolte seisukohti;
olles pidanud nõu, tegi järgmise otsuse.
1.
Avaldused puudutavad keskkonnaalaseid piiranguid, mis piiravad kaebajate maa sihtotstarbelist kasutamist, ja väidetavat võimatust saada selliste piirangute eest piisavat hüvitist riigisisese õiguse alusel.
2.
Kaebajad Lepasaar (edaspidi: esimene kaebaja) ja Šmigelskite (edaspidi: teine kaebaja) ostsid oma maatükid riigilt 2000.
aastate alguses ning peavad tasuma nende eest riigile osamakseid kuni 2050.
aastani. Maatükkide sihtotstarve oli ja on endiselt maatulundusmaa. Aastatel
2007–2014 said kaebajad pärast Keskkonnaameti loa saamist teha oma maatükkidel metsamajandamiskava alusel raietöid.
3
.
Keskkonnaamet peatas 2014.
aastal teise kaebaja raietööde tegemise loa, sest loomisel oli püsielupaik lendoravate (
Pteromys Volans
) kaitseks. Teine kaebaja esitas kaebuse, milles palus kohtutel tunnistada peatamine õigusvastaseks, ja nõudis riigivastutuse seaduse (edaspidi: RVastS) §-le
16 tuginedes raietööde peatamise eest kahjuhüvitist. Riigisisesed kohtud jätsid tema kaebuse rahuldamata, leides, et ajutise peatamise mõju ei olnud kaebajale eriti koormav.
4
.
Keskkonnaminister võttis 2016.
aastal vastu määruse (edaspidi: määrus), mille alusel arvati kaebajate maatükid püsielupaiga koosseisu. Selle tagajärjel arvati esimesele kaebajale kuuluvast kahest maatükist vastavalt 45% ja 20% ning peaaegu kogu teisele kaebajale kuuluv maatükk püsielupaiga koosseisu. Keskkonnapiirangute poolest kehtis esimese kaebaja mõlema maatüki asjakohastes osades piiranguvöönd, kuid teise kaebaja maatüki suhtes kohaldatav kaitsekord hõlmas nii piiranguvööndi (93% maatükist) kui ka sihtkaitsevööndi.
5
.
Kaebajad vaidlustasid oma maa arvamise püsielupaiga koosseisu ja esitasid määruse kohta tühistamiskaebuse. Nad väitsid, et maakasutuse piirangud (eelkõige raiepiirangud) põhjustasid nende vara
de facto
sundvõõrandamise ja et riigisisene õigus ei näe selliste piirangute puhul ette nõuetekohast hüvitussüsteemi. Nad viitasid ka oma õigustatud ootustele, seadsid kahtluse alla selle, kas nende maal on üldse lendoravaid, ja osutasid määruse vastuvõtmisel tehtud haldusvigadele.
6.
Riigisisesed kohtud jätsid kaebajate kaebuse rahuldamata. Kohtud märkisid muu hulgas, et ehkki asjaomased piirangud olid märkimisväärsed, ei välistanud need maa sihtotstarbelist kasutamist. Seega ei olnud maad
de facto
sundvõõrandatud. Kohtud nentisid, et kaebajad võivad hüvitisena taotleda maamaksu vähendamist ja teatud ulatuses Natura
2000 toetust. Samuti lisasid kohtud, et kaebajad ei esitanud kahju hüvitamise nõuet ega taotlenud riigilt oma maa väljaostmist looduskaitseseaduse alusel ning et seepärast ei saa kohtud neid küsimusi käsitleda.
7.
Kaebajad kaebasid konventsiooni protokolli nr
1 artiklile
1 tuginedes, et keskkonnapiirangud on toonud kaasa nende vara
de facto
sundvõõrandamise ning et neile ei pakutud seejuures piisavat hüvitist. Konventsiooni artikli
13 alusel kaebasid nad, et neil ei ole eespool nimetatud piirangute eest hüvitise nõudmiseks riigisisese õiguse alusel tõhusaid õiguskaitsevahendeid.
Avalduste liitmine
8.
Pidades silmas avalduste sarnast eset, peab EIK asjakohaseks lahendada neid koos ühes otsuses.
Konventsiooni protokolli nr
1 artikli
1 väidetav rikkumine
9.
Võttes arvesse kaebajate kaebusi ja valitsuse seisukohti vastuvõetavuse kohta, on põhiküsimus selles, kas kaebajad ammendasid enne EIK-ile avalduse esitamist tõhusad riigisisesed õiguskaitsevahendid.
Tühistamiskaebus
10.
Kaebajate poolt EIK-ile esitatud kaebuse keskmes on asjaolu, et kaebajatele ei võimaldatud nende maale kehtestatud keskkonnapiirangute eest mõistlikku hüvitist, mis kujutas endast kaebajate arvates nende vara
de facto
sundvõõrandamist.
11.
Riigisisestes kohtutes taotlesid kaebajad selle määruse tühistamist, mille alusel arvati nende maa püsielupaiga koosseisu. Nende väited puudutasid nii määruse õiguspärasust kui ka selle vastuvõtmise viisi. Nad viitasid ka hüvitise puudumisele (vt punkt
5 eespool), kuid ei esitanud kahju hüvitamise nõuet.
12.
EIK ei saa heita kaebajatele ette seda, et nad püüdsid taotleda määruse tühistamist osas, milles see puudutas nende vara. Samas ei ole kaebajad väitnud, et otsus hüvitise määramise kohta oleks pidanud sisalduma selles õigusaktis endas, mille alusel võeti teatud maatükid kaitse alla, ning et vastasel juhul oleks kõnealune õigusakt õigusvastane, ega ole esitanud näiteid sellekohase riigisisese kohtupraktika kohta.
13.
Seetõttu ei saa EIK nõustuda, et tühistamiskaebus oli tõhus õiguskaitsevahend kaebuse puhul, mille kaebajad hiljem EIK-ile esitasid.
Muud õiguskaitsevahendid
14.
Lisaks maamaksu vähendamisele ja Natura
2000 toetuse taotlemise võimalusele viitasid riigisisesed kohtud hüvitise saamise võimalike viisidena ka kahju hüvitamise nõudele ning võimalusele nõuda riigilt kaebajatele kuuluvate maatükkide väljaostmist. EIK tuletab seoses sellega meelde, et üldreeglina peab õiguskaitsevahend selleks, et olla tõhus, suutma vaidlusaluse olukorra vahetult heastada ja pakkuma mõistlikke eduväljavaateid. Samas ei ole ainuüksi kahtlus selles, kas õiguskaitsevahendil on eduväljavaated, kui see ei ole ilmselgelt kasutu, mõjuv põhjus selle ammendamata jätmiseks. Kaebaja peaks tegema kõik, mida temalt võib mõistlikult oodata, et riigisisesed õiguskaitsevahendid ammendada. EIK võib järeldada, et kaebajad ei ole riigisiseseid õiguskaitsevahendeid ammendanud, kui nad on jätnud kasutamata riigisiseste kohtute pakutud õiguskaitsevahendi, välja arvatud juhul, kui seda võib pidada ilmselgelt kasutuks (vt
Vučković jt
vs.
Serbia
(esialgne vastuväide) [suurkoda], nr-d 17153/11 ja veel 29, punktid
69–77, 25.
märts 2014, ning
P.
vs.
Ukraina
(otsus vastuvõetavuse kohta), nr
40296/16, punkt
54, 11.
juuni 2019).
(a)
Riigivastutuse seadusest tulenevad õiguskaitsevahendid
15.
Mis puutub kahju hüvitamise nõudesse, siis viitas valitsus võimalusele esitada nõuded RVastS §-de
14 ja 16 alusel.
16.
RVastS §
16 alusel võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi erakordselt piirava haldusaktiga tekitatud varalise kahju hüvitamist.
17.
EIK arvestab kaebajate väitega, et riigisisesed kohtud ei ole siiani selle paragrahvi alusel keskkonnaalaste piirangute eest hüvitist välja mõistnud. Samas nähtub valitsuse viidatud riigisisesest kohtupraktikast, et kohtutel on võimalik hinnata erinevate avaliku huvi piirangute, sealhulgas keskkonnapiirangute tegelikku mõju juhtumipõhiselt (vt Riigikohtu 17.
aprilli 2012.
aasta otsus kohtuasjas nr
3-4-1-25-11, punktid
47–48 ja 50; 11.
märtsi 2013.
aasta otsus kohtuasjas nr
3-2-1-87-14, punkt
35, ning 15.
juuni 2021.
aasta otsus kohtuasjas nr
5-21-3, punktid
35–36). Samuti on Riigikohus öelnud, et keskkonnaalased piirangud võivad kujutada endast
de facto
sundvõõrandamist (vt Riigikohtu 15.
juuni 2021.
aasta otsus kohtuasjas nr
5-21-3, punkt
33). Eelnimetatud kohtuasjas nr
3-16-245 ei välistanud Riigikohus võimalust nõuda RVastS §
16 alusel teatud liiki kahju eest hüvitist, kuid jättis kahju täpse hindamise madalama astme kohtute ülesandeks.
18.
Kaebajate väite keskmes on see, et piiranguid kohaldati nende maatükkidele ning nende asjaolusid arvestades oli tegemist sisuliselt sundvõõrandamisega. Pidades silmas eeltoodut ning olenevalt sellest, millist liiki kahju eest kaebajad oleksid soovinud hüvitist nõuda, ei saa EIK järeldada, et kaebajate potentsiaalsetel nõuetel RVastS §
16 alusel ei oleks olnud mõistlikke eduväljavaateid.
19.
EIK ei leia, et raietööde tegemise loa ajutise peatamise eest (vt punkt
3 eespool) RVastS §
16 alusel kahju hüvitamist nõudes oli teine kaebaja selle õiguskaitsevahendi EIK-ile esitatud kaebuse mõistes juba ammendanud. Asjaolu, et riigisisesed kohtud ei mõistnud talle ajutiste piirangute eest hüvitist, ei takista kohtuid nägemast olukorda teisiti tähtajatute piirangute korral, mis on praeguse kohtuasja esemeks.
20.
Arvestades, et varalise kahju hüvitamise võimalikel nõuetel RVastS §
16 alusel ei puudunud mõistlikud eduväljavaateid, ei pea EIK vajalikuks hinnata, kas kaebajad oleksid võinud esitada teise võimalusena kahju hüvitamise nõude RVastS §
14 alusel.
(b)
Looduskaitseseadusest tulenev õiguskaitsevahend
21.
Riigisisesed kohtud osutasid ka looduskaitseseaduse §-st
20 tulenevale võimalusele taotleda riigilt kõnealuste maatükkide väljaostmist. Selle sätte alusel saaks riik osta välja maa või maa osa, mille sihtotstarbelist kasutamist ala „kaitsekord oluliselt piirab“. Kriteeriume selle kohta, mida loetakse „oluliseks piiranguks“, on täpsemalt selgitatud valitsuse 2004.
aastal välja antud määruses nr
242.
22.
Poolte vahel ei ole lahkarvamust selles, et kõne all oleval ajal kehtinud määruse nr
242 kohaselt ei vastanud kaebajate maatükkide suhtes piiranguvööndist (vt punkt
4 eespool) tulenevad kohaldatavad piirangud kriteeriumidele, mille põhjal oli maatükkide sihtotstarbeline kasutamine „oluliselt piiratud“.
23.
Valitsus pakkus välja, et kaebajad oleksid sellegipoolest saanud taotleda riigilt nende maatükkide väljaostmist ja väita riigi keeldumise korral hilisemas menetluses, et asjaomased kriteeriumid on vastuolus põhiseadusega, kuna need ei laiene kaebajate olukorrale.
24.
EIK on seisukohal, et arvestades põhiseaduslikkuse järelevalve mehhanismi toimimist Eestis, võib tõepoolest esineda juhtumeid, kus tõhusa riigisisese õiguskaitsevahendi kasutamisega võiks kaasneda väide, et riigisisene materiaalõigus või menetlusnormid on põhiseadusega vastuolus (vt
Fizgejer
vs.
Eesti
(otsus vastuvõetavuse kohta), nr
43480/17, punktid
70–77, 2.
juuni 2020, ning
Angerjärv ja Greinoman
vs.
Eesti
, nr-d 16358/18 ja 34964/18, punkt
77, 4.
oktoober 2022).
25.
Arvestades, et kaebajate väitel ei olnud nende metsamaa sihtotstarbeline kasutamine üksnes piiratud, vaid see oli tegelikkuses takistatud, ei saa väita, et nende nõudel ei oleks olnud mõistlikke eduväljavaateid. EIK-i arvates ei toeta poolte seisukohad mingil viisil kaebajate väidet, et selline õiguskaitsevahend oleks olnud kasutu.
Järeldus riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamise kohta
26.
Riigisiseses menetluses taotlesid kaebajad üksnes keskkonnaministri vastu võetud määruse tühistamist ja ei kasutanud muid eespool nimetatud õiguskaitsevahendeid. Riigisisestele kohtutele ei antud seega võimalust hinnata, kas riigisiseses õigusraamistikus (mis hõlmas juba maamaksu vähendamist ja võimalust taotleda Natura
2000 toetust) saavutati õiglane tasakaal looduskaitse üldise huvi ja kaebajate erahuvide vahel. Seega järeldab EIK, et konventsiooni protokolli nr
1 artiklile
1 tuginev kaebus tuleb konventsiooni artikli
35 lõigete
1 ja 4 alusel riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamata jätmise tõttu tagasi lükata.
Konventsiooni artikli
13 väidetav rikkumine
27.
Kuna EIK on eespool tuvastanud, et kaebajad oleksid saanud kasutada õiguskaitsevahendeid, millel olid mõistlikud eduväljavaated, on nende esitatud ja artiklile
13 tuginev kaebus selgelt põhjendamatu ning tuleb konventsiooni artikli
35 lõigete
3 ja 4 alusel tagasi lükata.
Sellest lähtudes EIK ühehäälselt
otsustab
avaldused liita;
tunnistab
avaldused vastuvõetamatuks.
Koostatud inglise keeles ja tehtud teatavaks kirjalikult 23.
märtsil 2023.
Olga Chernishova
Yonko Grozev
kohtusekretäri asetäitja
esimees
Lisa
Kohtuasjade nimekiri
Nr
Avalduse nr
Kohtuasja nimi
Esitamise kuupäev
Kaebaja nimi
Sünniaasta/registreerimiskuupäev
Elukoht
Kodakondsus
Esindaja nimi
Asukoht
Menetlus
1.
55082/19
Lepasaar
vs.
Eesti
17.10.2019
Gunnar LEPASAAR
1964
Alutaguse
Eesti
Indrek KUKK
Tallinn
Osaotsus
2.
55095/19
Smigelskite
vs.
Eesti
17.10.2019
Aneli SMIGELSKITE
1968
Alutaguse
Eesti
Indrek KUKK
Tallinn
Osaotsus