Kohtuasjas Tepljakov vs. Eesti, Curtea Europeană a Drepturilor Omului (kolmas osakond), în care se află judecătorul Jolien Schukking, judecătorul Peeter Roosma și Andreas Zünd și secretarul adjunct Olga Chernishova, având în vedere: declarația (tus nr. 10753/21) a Curții a Republicii Estonia, în care judecătorul KOHTUOTSUS este definitiv, dar poate fi închis în temeiul articolului 34 din Convenția privind protecția drepturilor omului și a drepturilor fundamentale (denumită în continuare: convenția) a fost recunoscut ca fiind definitiv, a fost închis în temeiul articolului 34 din Convenția privind protecția drepturilor omului și a drepturilor fundamentale (denumită în continuare: convenția) a fost închis în temeiul articolului 9 din Convenția privind protecția drepturilor omului și a drepturilor fundamentale (denumită în continuare: convenția) a Curții a Republicii Estonia, a fost închis în temeiul articolului 34 din Convenția privind protecția drepturilor omului și a drepturilor fundamentale (denumită în continuare: convenția) a fost închis în temeiul articolului 9 din Convenția privind protecția drepturilor omului omului (denumită în continuare: convenția) a Convenției privind protecția drepturilor omului omului (denum) a fost închis în temeiul articolului 34 din Convenția privind protecția drepturilor omului omului (denum) a Convenției privind protecția drepturilor omului omului omului (denum) a Convenției (denum) a Convenției privind protecția drepturilor omului european (denum) privind protecția drepturilor omului omului omului omului omului omului omului omului (denum) a Constituției omului european (denum) privind protecului om (denum) privind protecția drepturilor omului omului omdenului omdenului omdenului omdenului omdenului omdenului omdenului omdenului omdenului omdenului omdenului omdenului omdenului omdenului omdenului omdenului omdenului omdenului omdenului
3.Hinnates toate deficiențele menționate mai sus, în statul membru în cauză, nu a eliberat de la arhiva de arhiva de arhiva dreptul de a compensa daune cu 1500 de euro, în timp ce nu a eliberat de la arhiva de a compensa daune, în statul membru în cauză nu a eliberat de la arhiva de a solicita în conformitate cu legea 34/1950 de 34 de euro.Acesta nu a permis accesul la informații în temeiul dispozițiilor generale ale regulamentului de procedură, dar, în temeiul dispozițiilor generale ale regulamentului de procedură, nu a permis utilizarea informațiilor menționate la art. 1 alineatul (1) din Regulamentul nr. 31-41 din 18 decembrie 2019.
În cazul în care legea nu se referă la dreptul de a utiliza această bază juridică, dreptul de a utiliza această bază juridică nu este recunoscut. Riigikohus leidis, et vangistusseadus nu conține norme de drept care să permită ministrului să impună restricții legale suplimentare. Aceste restricții nu sunt, prin urmare, bazate pe lege și, prin urmare, sunt controversate. 5.
EIK a constatat că instanțele naționale au ajuns la concluzii fundamentale, inclusiv că EIK a adoptat standardele privind tortura practică și tratamentul minim sau pedepsirea în domeniul pedepsirii și pedepsirii publicate de Comitetul European. (9) În ceea ce privește cauzele depuse în temeiul articolului 3 al convenției, cauzele au fost puse la punct, și au fost puse la punct, și au fost puse la punct. (9) În ceea ce privește cauzele depuse în temeiul articolului 3 al convenției, cauzele au fost puse la punct, și au fost puse la punct. (9) În ceea ce privește cauzele depuse în temeiul articolului 3 al convenției, cauzele au fost puse la punct, și au fost puse la punct. (9) În ceea ce privește cauzele depuse în temeiul articolului 3 al convenției, cauzele au fost puse la punct, și au fost puse la punct. (9) În ceea ce privește cauzele depuse în temeiul articolului 3 al convenției, cauzele au fost puse la punct, și au fost puse la punct. (9) În ceea ce privește cauzele depuse în temeiul articolului 3 al convenției, cauzele au fost puse la punct. (10) În ceea ce privește cauzele depuse în temeiul articolului 3 al convenției, cauzele au fost puse la punct. (10) În ceea ce privește cauzele depuse în temeiul articolului 3 al convenției, cauzele au fost puse la punct. (10) În ceea ce privește cauzele depuse în temeiul articolului 3 al convenției, cauzele au fost puse la punct.
Această concluzie nu schimbă circumstanța că, în cazul în care un deținut nu a fost închis în apartamentul avocatului sau în afara casei avocatului (în cazul în care nu a fost trimis de avocat), sau în cazul în care a fost posibil să se afle în afara casei avocatului în timpul unei întâlniri cu avocatul sau în timpul unei proceduri de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare a procedurii de executare
Aceasta concluzie nu schimbă situația, iar procurorii au fost chemați în toate perioadele de timp posibile pentru a consulta avocatul legal al statului lor, în conformitate cu procedura desemnată de protector. EIK notează că, potrivit explicațiilor prezentate, nu au fost puse în paralel cu acțiunile penale inițiate în instanțele civile, care au fost trimise, de aceea au fost necesare toate măsurile corespunzătoare. 12.
În acest context, markis guvern vaid, et Pärnu arestimas nu exista un spatiu separat pentru astfel de abuzuri de drepturi, ci doar pentru a le determina tehnicile si securitatea. De aceea, vezi EIK, si actul de drepturi in cauza era considerat contrar articolului 8 al conventiei. Această concluzie nu modifica circumstantele, si nu face sa fie recunoscuta ca familia sau familia unui membru al guvernului a fost atacata si nu a fost reținută cu respectarea drepturilor.
Valitsus viitas viitas jurisprudenta jurisdicțională cu motive întemeiate, cu privire la legislația aplicabilă, practica Curții, care explică principiile generale de calcul al despăgubirii pentru daune și daune în situațiile neconvenționale, precum și situația economică și traiul Estoniei în perioada respectivă. Viidates subsidiarsuse principiul, pe care EIK l-a explicat și aplicat în cazul în care instanța judecătorească a decis o despăgubire adecvată (în special Domjan v. Ungari (în cazul în care instanța judecătorească a decis o despăgubire adecvată), poate fi amintit art. 5433/17, vezi punctul 14 din noiembrie 2017, și alte cazuri suplimentare 2728), poate fi considerat adecvată în cazul în care instanța judecătorească a decis o despăgubire de suma de 1500 de mii de euro, în cazul în care eIK nu a decis o despăgubire de suma de 30% din suma de 1500 de mii de euro, și în cazul în care eIK nu a decis o despăgubire de suma de 17 mii de euro, poate fi considerat adecvată în cazul în care instanța judecătorească a decis o despăgubire de suma de 1500 de mii de euro, în cazul în care instanța judecătorească a decis o despăgubire de sumăgubire de minim de 30% din suma de 17 mii de euro, în cazul în care instanța judecătorească a decis o despăgubire de minim de 1500 de mii de euro.
În plus, EIK recunoaște că este dificil să se ia decizii cu privire la o cerere de despăgubire, în special în cazul în care cererea de despăgubire este legată de suferințe personale, care trebuie să fie fizificate sau vătămate. Potrivit standardelor, pe baza cărora ar putea fi evaluate sau evaluate prejudiciile fizice sau viitoare, instanțele judecătorești de la orice instanță judecătorească ar trebui să încerce să evalueze efectele cumulative, să evalueze sumele de prejudicii pe care le-au produs în cazul în care au fost depuse, să determine dacă sunt necesare sau nu compensații specifice pentru prejudicii fizice sau viitoare, în comparație cu alte prejudicii, în cazul în care nu au fost evaluate în mod specific în cazul în care au fost depuse (art. 18.22 din Regulamentul (CE) nr. 2326/2006, cu privire la EIK v. Estonia, 29.12.2019, punctul 6).
19 . de asemenea, EIK a decis deja că ar fi fost reținută, și nu a avut nicio șansă de a depăși 100 de zile, în fiecare zi de detenție, și în fiecare perioadă, de o mie de zile de detenție, care au fost contrare articolelor 3 și 8 ale convenției, și au fost în total 345 de zile (vezi punctul 9).EIK ia în considerare circumstanțele comparabile de la art. 3 în ceea ce privește despăgubirile acordate (vezi, de exemplu, Ozarovskij jt vs. Lecomitee, nr. 17774/20 și mai multe alte declarații, de la 1 martie 2022, punctul 14, și suma de despăgubiri acordată de Leningrad și Januška vs. Lecomitee, de la 22 septembrie 2018 la 22 septembrie 2018 la 22 septembrie 2018 la 22 septembrie 2018 la 23 septembrie 2013); de asemenea, a luat în considerare că este adecvată despăgubirile acordate de EIK în acest caz, având în vedere că nu a fost acordată despăgubiri mai mari decât cele acordate de EIK în cazul unei încălcări a dreptului național și a dreptului minor, de la 21 septembrie 2018 la 22 septembrie 2018 la 22 septembrie 2018 la 22 septembrie 2018 la 22 septembrie 2018 la 22 septembrie 2018 la 22 septembrie 2018 la 22 septembrie 2018 la 22 septembrie 2018 la 22 septembrie 2018 la 22 septembrie 2018 la 22 septembrie 2018 la 22 septembrie 2018 la 22 septembrie 2018 la 22 septembrie 2018 la 22 septembrie 2018 la data de 23 septembrie 2018 la data de 20 septembrie 2018); de asemenea, a luat în considerare că este adecvatăruia despăgarea acordată de EIK în acest caz, având în ceea ce privește despăgarea acordată de la o despăgubiri mai mică sumăgubiri, în cazul în care nu a fost acordată despăgubirile acordată de EIK în cazul unei încălcărieri de drept național și în cauză, de la o mică sumăguri, în cazul în care nu a fost depusăgăgerea dreptului național sau a dreptului național, în cauză, în cauză, în cauză, în cauză, în cauză, în cauză,
În plus, dacă guvernul ar decide că nu există o încălcare corectă, atunci ar trebui să se stabilească că încălcarea este adecvată și echitabilă. 24.Considerând principiul dreptății și luând în considerare încălcarea corectă a dreptului la despăgubire, precum și soluțiile economice și comparațiile aplicabile în practica judiciară (a se vedea punctul 19 din Convenție), Curtea a Caraibei a decis că nu există nicio despăgubire maximă pentru o sumă de 6800 de euro, pe care să o recunoască printr-o listă de taxe posibile. 25.Considerând că nu există nicio încălcare corectă, trebuie să se ia în considerare documentele și să se ia în considerare presupunerile privind despăgubirea, în special în ceea ce privește suma de despăgubire maximă stabilită de instanța națională, precum și soluțiile economice și comparațiile corespunzătoare (a se vedea art. 8 din Convenție), considerând că nu există nicio despăgubire maximă pentru o sumă de 6800 de euro, pe care să se recunoască printr-o listă de taxe posibile.
(ii) valoarea prejudiciului de 6800 de euro (două mii opt sute de euro), inclusiv orice impozite posibile; (ii) valoarea prejudiciului de 3770,48 de euro (două mii șasezeci șapte euro și patruzeci și opt de cenți), inclusiv orice impozite care pot fi percepute de către caebaja; (b) perioada dintre finalizarea termenului de trei luni menționat și încasarea taxei trebuie să fie stabilită în mod corespunzător, conform unei rate de întârziere a împrumutului, care corespunde dobânzii de trei procente; iar restul dreptului la despăgubire a caebajei.
vs.
EESTI
(Avaldus nr
10753/21)
28.
november
2023
Käesolev kohtuotsus on lõplik, kuid seda võidakse keeleliselt toimetada.
Kohtuasjas Tepljakov
vs.
Eesti,
Euroopa Inimõiguste Kohus (kolmas osakond) kojana, kuhu kuuluvad
esimees
Jolien Schukking,
kohtunikud
Peeter Roosma ja
Andreas Zünd
ning
osakonna sekretäri asetäitja
Olga Chernishova,
võttes arvesse:
avaldust (nr
10753/21) Eesti Vabariigi vastu, mille esitas EIK-ile inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi: konventsioon) artikli
34 alusel 9.
veebruaril 2021 Eesti kodanik Jevgeni Tepljakov (edaspidi: kaebaja), kes on sündinud 1976.
aastal ja keda esindas Pärnu advokaat M.
Põbo;
otsust teavitada konventsiooni artiklite
3, 8 ja 10 alusel esitatud kaebustest, mis puudutavad kinnipidamistingimusi, kinnipidamise ajal perekonnaga kokkusaamist ja võimalust kasutada veebipõhist õigusandmebaasi, Eesti valitsust (edaspidi: valitsus), mida esindas esialgu Eesti esindaja Euroopa Inimõiguste Kohtus M.
Kuurberg ja seejärel tema ametijärglane T.
Kolk, ning tunnistada avalduse ülejäänud osa vastuvõetamatuks;
poolte seisukohti;
olles pidanud nõu kinnisel istungil 7.
novembril 2023,
tegi eelnimetatud kuupäeval järgmise otsuse.
1.
Kohtuasi puudutab kinnipidamistingimusi Pärnu arestimajas, kus kaebaja viibis kohtueelselt vahi all mitmel eri ajavahemikul (mis varieerusid 6
päevast 100
päevani, kokku 345
päeva) 2016.
aasta augustist kuni 2018.
aasta detsembrini. Ülejäänud osa kohtueelse kinnipidamise perioodist veetis kaebaja Tallinna vanglas.
2
.
Riigisisesed kohtud leidsid, et ventilatsioon ja juurdepääs loomulikule valgusele olid Pärnu arestimajas ebapiisavad; WC ei olnud piisavalt eraldatud ülejäänud kambrist (mida kaebaja aeg-ajalt jagas teiste kinnipeetavatega); õueala puudumise tõttu ei olnud kaebajal võimalust viibida õues; ametivõimud piirasid tema kokkusaamisi pereliikmetega umbes kümnele minutile korraga, ilma et kaebaja oleks selleks põhjust andnud; ja arestimajas puudusid tehnilised tingimused, mis oleks kinnipeetavatel võimaldanud kasutada teatavat veebipõhist õigusandmebaasi.
3.
Hinnates kõiki eespool nimetatud puudusi kogumis, mõistsid riigisisesed kohtud kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 1500 eurot, samas kui hageja oli Tallinna Ringkonnakohtus nõudnud 3450 eurot.
4
.
Seoses veebipõhise õigusandmebaasiga algatas esimese astme kohus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Riigikohus tunnistas 18.
detsembri 2019.
aasta otsusega nr
5-19-41 siseministri määruse nr
21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ §
31 lõike
3 osaliselt põhiseadusega vastuolus olevaks. Selle sätte kohaselt oli kinnipeetavatel lubatud kasutada õigusakte ja kohtuotsuseid sisaldavat veebipõhist andmebaasi, „kui arestimajas on selleks tehnilised tingimused“. Riigikohus sedastas, et kõnealune piirang riivab põhiseaduslikku õigust vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat teavet. Riigikohus märkis ka, et nimetatud sätte tõttu jäi iga arestimaja otsustada, kas ta võimaldab juurdepääsu kõnealusele õigusandmebaasile või mitte. Vangistusseaduse §
31
1
(asjaomasel ajal kehtinud redaktsioonis) nägi aga ette vahistatute õiguse kasutada kõnealust õigusandmebaasi. Riigikohus leidis, et vangistusseadus ei sisaldanud volitusnormi, mis võimaldanuks ministril kehtestada sellele õigusele täiendavaid piiranguid. Vaidlustatud piirang ei põhinenud seega seadusel ja oli seetõttu põhiseadusega vastuolus.
5.
Kaebaja kaebused puudutavad Pärnu arestimaja füüsilisi kinnipidamistingimusi, pereliikmetega kokkusaamise piiramist ja võimatust kasutada veebipõhist õigusandmebaasi.
Vastuvõetavus
6.
Arvestades kaebaja kaebusi ning valitsuse märkusi vastuvõetavuse ja sisuliste asjaolude kohta, leiab EIK, et küsimus, kas riigisiseste kohtute määratud hüvitis oli piisav selleks, et kaebaja ei saaks enam väita, et ta on artiklite
3, 8 ja 10 rikkumise ohver, on lahutamatult seotud tema kaebuste sisuga. Seetõttu ühendab EIK valitsuse vastuväite kaebaja ohvriseisundi kohta kaebuste sisu lahendamisega.
7.
EIK märgib, et kaebaja esitatud kaebused ei ole selgelt põhjendamatud konventsiooni artikli
35 lõike
3 punkti
a tähenduses ega ole vastuvõetamatud ka muudel põhjustel. Seega tuleb need tunnistada vastuvõetavaks.
Sisulised küsimused
EIK-i hinnang kaebaja kinnipidamistingimuste vastavusele konventsiooni artiklitele
3, 8 ja 10
8.
Valitsus ei olnud nõus, et kaebaja kinnipidamistingimused olid sel määral ebapiisavad, et nendega rikuti kaebajale konventsioonist tulenevaid õigusi. EIK märgib, et riigisisesed kohtud tuginesid oma järelduste tegemisel muu hulgas EIK-i praktikale ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee avaldatud standarditele.
9
.
Mis puudutab konventsiooni artikli
3 alusel esitatud kaebusi, siis pooled on nõus, et ülerahvastatuse probleeme kaebaja kinnipidamise ajal ei esinenud. Samas on tuvastatud, et Pärnu arestimajas viibimise ajal (kokku 345
päeva) ei saanud kaebaja käia õues jalutamas, millele lisandusid ebapiisav ventilatsioon ja ebapiisav juurdepääs loomulikule valgusele (mille tuvastasid riigisisesed kohtud) ning asjaolu, et WC oli ülejäänud kambrist vaid osaliselt eraldatud, võimaldamata piisavat hügieeni ja privaatsust mitmekohalises kambris. Neid asjaolusid arvestades leiab EIK, et kaebaja kannatused ületasid kinnipidamisega kaasnevaid vältimatuid kannatusi (vt näiteks
Ananyev jt
vs.
Venemaa
, nr
42525/07 ja 60800/08, 10.
jaanuar 2012, punktid 149–159 ja seal viidatud kohtuasjad;
Varga jt
vs.
Ungari
, nr
14097/12 ja veel 5
avaldust, 10.
märts 2015, punkt
78; ja
Fenech
vs.
Malta
, nr
19090/20, 1.
märts 2022, punkt
76 ja täiendavad viited, eelkõige selliste kinnipidamisperioodide pikkuse kohta, mil kinnipeetaval puudub võimalus viibida õues). Seda järeldust ei muuda asjaolu, et ajal, mil kaebaja ei viibinud Pärnu arestimajas, peeti teda kinni Tallinna vanglas (mille kohta ta ei ole kaebusi esitanud), või et tal oli võimalik viibida väljaspool oma kambrit kaitsjaga kohtumise ajal või mitmesugustele menetlustoimingutele saatmise ajal.
10.
Seoses veebipõhise õigusandmebaasi kasutamisega kordab EIK, et artiklit
10 ei saa tõlgendada nii, nagu näeks see ette üldise kohustuse pakkuda (vahialustele) kinnipeetavatele juurdepääsu internetile või konkreetsetele internetilehekülgedele (vt
Kalda
vs.
Eesti
, nr
17429/10, 19.
jaanuar 2016, punkt
45). Käesolevas asjas oli aga kinnipeetavatel vangistusseaduse alusel lubatud kasutada kõnealust õigusandmebaasi (vt punkt
4 eespool; vrd eespool viidatud kohtuotsus
Kalda
, punktid
45 ja 49; ja
Ramazan Demir
vs.
Türgi
, nr
68550/17, 9.
veebruar 2021, punktid
35-38). Lisaks tuvastas Riigikohus, et arestimaja sisekorraeeskirjas sisaldunud piirang, mille kohaselt tuli vahialustel võimaldada kõnealuseõigusandmebaasi kasutamist ainult juhul, kui arestimajas olid selleks sobivad tehnilised tingimused, oli põhiseadusega vastuolus, kuna ministril puudus seaduslik alus sellise piirangu kehtestamiseks. Seetõttu järeldab EIK, et kõnealuse piiranguga riivati kaebaja artikli
10 kohast õigust saada teavet ja et see riive ei olnud selle artikli tähenduses „seadusega ette nähtud“. Seega oli see konventsiooni artikliga
10 vastuolus.
11.
Seda järeldust ei muuda asjaolu, et kaebajal oli kõne all oleval ajavahemikul võimalik konsulteerida oma riigi õigusabi korras määratud kaitsjaga. EIK märgib, et kaebaja esitatud selgituse kohaselt osales ta paralleelselt tema vastu algatatud kriminaalmenetlusega ka tsiviilkohtumenetluses, kus ta pidi end ise esindama, mistõttu tal oli vajadus tutvuda asjakohase õigusega.
12.
Pereliikmetega kokkusaamise kohta märgib EIK, et kaebaja kohtus pereliikmetega kokku 11
korral, kui välja arvata ajavahemik 2016.
aasta augustist 2017.
aasta veebruarini, mil prokuröri otsuse alusel kaebajale sellised kokkusaamised keelati (mille üle käesolevas kohtuasjas vaidlust ei ole). Riigisisesed kohtud tuvastasid, et kuigi asjakohaste riigisiseste õigusnormide kohaselt oli eeluurimise all olevatel vangidel õigus kokkusaamistele, mis kestsid korraga kuni kolm tundi, piirasid Pärnu arestimaja ametivõimud kaebaja kokkusaamisi korraga kümnele minutile. Ei olnud mingeid viiteid sellele, et kokkusaamiste lühike kestus oleks kuidagi olnud põhjustatud kaebajast.
13.
Kinnipeetava perekonnaelu austamise õiguse riive ei pea seisnema perekonnaga kokkusaamise otseses keelamises (vt näiteks
Andrey Smirnov
vs.
Venemaa
, nr
43149/10, 13.
veebruar 2018, punkt
37). EIK leiab, et vaidluse all olev pereliikmetega kokkusaamise piirang riivas konventsiooni artiklist
8 tulenevaid kaebaja õigusi. Arvestades riigisiseste kohtute esitatud põhjendusi, ei näi see riive olevat ka teeninud mingit õiguspärast eesmärki nimetatud artikli tähenduses. Sellega seoses märkis valitsus vaid, et Pärnu arestimajas puudus selliste kokkusaamiste jaoks eraldi ruum ning et kokkusaamiste lühike kestus oli tingitud tehnilistest ja turvakaalutlustest. Seetõttu leiab EIK, et kõnealune riive oli konventsiooni artikliga
8 vastuolus. Seda järeldust ei muuda asjaolu, et kõne all oleval ajal lubati kaebajal teha pereliikmetele telefonikõnesid ja pidada nendega kirjavahetust.
Kaebaja ohvriseisund
14.
EIK ülesanne on teha kindlaks, kas hüvitisest, mille riigisisesed kohtud määrasid heastamaks kaebaja õiguste rikkumist, piisas ka nende kaebuste eest hüvitamiseks, mis kaebaja oli esitanud konventsiooni artiklite
3, 8 ja 10 alusel.
15.
Seoses artikli
10 alusel esitatud kaebusega märgib EIK, et
Kalda
kohtuasjas (viidatud eespool punktis
58) leidis ta, et rikkumise tuvastamine on juba iseenesest piisav õiglane hüvitis kaebaja kantud mittevaralise kahju eest. EIK ei näe põhjust jõuda käesolevas asjas teistsugusele järeldusele. Arvestades, et riigisisesed kohtud tunnistasid teabe saamise õiguse rikkumist ja võtsid seda aspekti arvesse kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise üle otsustamisel, järeldab EIK, et valitsuse vastuväide tuleb rahuldada ja kaebajat ei saa enam pidada artikli
10 rikkumise „ohvriks“.
16.
Mis puudutab artiklite
3 ja 8 alusel esitatud kaebusi, siis riive kestust ja olemust arvestades väitis valitsus, et lisaks väidetavate rikkumiste sõnaselgele tunnistamisele on riigisisesed kohtud määranud ka piisava hüvitise kaebaja tõstatatud kaebuste eest. Valitsus viitas riigisiseste kohtute ulatuslikele põhjendustele, mille aluseks on kohaldatavad õigusaktid, Riigikohtu praktika, milles selgitatakse sarnastes olukordades mittevaralise kahju eest makstava hüvitise arvutamise põhimõtteid, ning Eesti üldine majanduslik olukord ja elatustase asjaomasel ajal. Viidates subsidiaarsuse põhimõttele, mida EIK on selgitanud ja kohaldanud sarnastes kohtuasjades (eelkõige
Domjan
vs.
Ungari
(otsus vastuvõetavuse kohta), nr
5433/17, 14.
november 2017, punktid 27–28 ja täiendavad viited), ja mitmetele kohtuasjadele, mille lahendamisel EIK on käsitlenud ebapiisavaid kinnipidamistingimusi, väitis valitsus, et kaebajale määratud hüvitis, st 1500 euro suurune ühekordne summa, ei olnud ebamõistlikult väike ja see moodustab ligikaudu 30% summast, mille võinuks määrata EIK.
17.
EIK tuletab meelde, et seda, kas riigisiseste kohtute määratud hüvitise summat võib pidada mõistlikuks ja piisavaks, et hüvitada kaebajale artikli
3 alusel esitatud kaebused, tuleb hinnata juhtumi kõigi asjaolude põhjal. Nende hulka kuulub ka asjaomase riigi tavalise elatustaseme ja üldise sissetulekutaseme alusel hinnatav hüvitise väärtus ning asjaolu, et riigisiseses süsteemis võimaldatav õiguskaitsevahend on lähemal ja kättesaadavam kui avalduse esitamine EIK-ile. Lisaks tunnistab EIK, et kahjuhüvitise suuruse üle otsustamine on keeruline ülesanne, eriti juhul, kui nõude esemeks on isiklikud kannatused, olgu need siis füüsilised või vaimsed. Puudub standard, mille alusel saaks valu või kannatusi, füüsilist ebamugavust ning vaimset ängi või hingelist piina rahas mõõta. Riigisisesed kohtud peaksid igal juhtumi käsitlemisel püüdma hinnata kumulatiivset mõju, mida kinnipidamistingimused avaldavad kaebaja heaolule, ja määrama kindlaks kinnipeetaval neis tingimustes kinnipidamise tõttu tekkinud füüsiliste ja emotsionaalsete kannatuste, ängi või muude kahjulike mõjude taseme. Mittevaralise kahju eest määratava hüvitise suurus ei tohi olla ebamõistlik võrreldes EIK-i poolt sarnastes kohtuasjades välja mõistetud summadega (vt muu hulgas
Nikitin jt
vs.
Eesti
, nr
23226/16 ja veel 6
avaldust, 29.
jaanuar 2019, punkt
197 ja täiendavad viited).
18.
Vaadeldes käesoleva kohtuasja asjaolusid, nendib EIK, et erinevalt eespool osutatud
Nikitini jt
kohtuasjast ei ole riigisisesed kohtud lähenenud kitsendavalt tähtaegadele ega ebaõigesti arvutanud kinnipeetavatele eraldatud isikliku ruumi suurust (
ibid.
, punkt
199). Kohtud uurisid rikkumiste konkreetset raskusastet (vt punkt
2 eespool) ning võtsid arvesse riigisiseseid juhiseid hüvitise määramisel kaalutlusõiguse rakendamise kohta ja erinevate kinnipidamisperioodide pikkust.
19
.
Samas on EIK juba eespool märkinud, et kaebajal puudus kuni 100
päeva järjest võimalus iga päev õues jalutada ja et ajavahemik, mille vältel kinnipidamistingimused olid vastuolus konventsiooni artiklitega
3 ja 8, kestis kokku 345
päeva (vt punkt
9). EIK võtab arvesse tema poolt võrreldavatel asjaoludel artikliga
3 seoses välja mõistetud hüvitisi (vt näiteks
Ozarovskij jt
vs.
Leedu
[komitee], nr
17774/20 ja veel 5
avaldust, 1.
märts 2022, punkt
14, ning
Laniauskas ja Januška
vs.
Leedu
[komitee], nr
74111/13 ja 53460/15, 25.
september 2018, punktid
24–51). Samuti rõhutab EIK, et käesoleval juhul oli tegemist rohkem kui ühe konventsioonist tuleneva õiguse rikkumisega. Võttes arvesse üldist majanduslikku olukorda, millele osutas valitsus, leiab EIK, et riigisiseste kohtute poolt hüvitisena määratud 1500
euro suurune summa oli ebamõistlikult väike ja seda ei saa pidada asjakohaseks hüvitiseks kaebuste esemeks olevate rikkumiste eest.
20.
Seetõttu jätab EIK rahuldamata valitsuse vastuväite kaebaja ohvriseisundi kaotamise kohta seoses kaebaja poolt konventsiooni artiklite
3 ja 8 alusel esitatud kaebustega.
21.
Eeltoodud põhjendusi arvestades järeldab EIK, et konventsiooni artiklitest
3 ja 8 tulenevaid kaebaja õigusi on rikutud.
22.
Kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamiseks 15
000 eurot ning kohtukulude (esindaja tasu ja tõlkekulud) hüvitamiseks 3770,48
eurot.
23.
Valitsuse seisukoht oli, et kuna kaebaja suhtes ei ole konventsiooni rikutud, puudub alus hüvitise maksmiseks. Lisaks leidis valitsus, et kui EIK peaks tuvastama kaebaja õiguste rikkumise, oleks see juba iseenesest piisav ja õiglane hüvitus.
24.
Lähtudes õigluse põhimõttest ning võttes arvesse kaebaja õiguste rikkumise kestust ja ulatust ning riigisiseste kohtute poolt juba määratud hüvitist, samuti riigis valitsevaid majandusolusid ja võrreldavat asjakohast kohtupraktikat (vt punkt
19 eespool), mõistab EIK kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 6800 eurot, millele lisanduvad võimalikud maksud.
25.
Võttes arvesse tema valduses olevaid dokumente ja arvestades, et kohtukulude hüvitamise eelduseks on nende kandmise vältimatus ja mõistlik suurus, mõistab EIK kaebaja kasuks EIK-is toimunud kohtumenetluse kulude katteks välja 3770,48 eurot, millele lisanduvad võimalikud kaebaja poolt tasumisele kuuluvad maksud.
ühendab
valitsuse vastuväite kaebaja ohvriseisundi kaotamise kohta kaebuste sisulise lahendamisega;
tunnistab
artiklite
3, 8 ja 10 alusel esitatud kaebused vastuvõetavaks;
leiab
, et kaebaja ei saa enam väita, et ta on konventsiooni artikli
10 rikkumise ohver;
jätab rahuldamata
valitsuse vastuväite kaebaja ohvriseisundi kaotamise kohta seoses konventsiooni artiklite
3 ja 8 alusel esitatud kaebustega;
leiab,
et konventsiooni artiklit
3 on rikutud;
leiab,
et konventsiooni artiklit
8 on rikutud;
leiab,
(a)
et vastustajariik peab kolme kuu jooksul maksma kaebajale järgmised summad:
(i)
mittevaralise kahju eest 6800 eurot (kuus tuhat kaheksasada eurot), millele lisanduvad võimalikud maksud;
(ii)
kohtukulude katteks 3770,48 eurot (kolm tuhat seitsesada seitsekümmend eurot ja nelikümmend kaheksa senti), millele lisanduvad võimalikud kaebaja poolt tasumisele kuuluvad maksud;
(b)
et eespool nimetatud kolmekuulise tähtaja lõpu ja tasumise vahelise perioodi eest tuleb eelnimetatud summadelt maksta viivist määra järgi, mis vastab Euroopa Keskpanga laenamise püsivõimaluse intressimäärale sel perioodil, suurendatuna kolme protsendipunkti võrra;
jätab rahuldamata
kaebaja ülejäänud õiglase hüvitise nõude.
Koostatud inglise keeles ja tehtud teatavaks kirjalikult 28.
novembril 2023 kohtureeglite reegli
77 lõigete
2 ja 3 kohaselt.
Olga Chernishova
Jolien Schukking
sekretäri asetäitja
esimees